Kardioloog Margus Viigimaa Postimehele: surematuid meist ei saa

Lapsed silkavad haiglakoridore mööda isa juurde, palatis lamab äsja elu eest võidelnud noorepoolne mees, kelle edasist käekäiku raskendav infarkt võinuks jääda olemata – selliseid olukordi oli 90ndatel Eestis väga sagedasti. Kannatuste nägemine rusub ka arsti, nendib kardioloog professor Margus Viigimaa, kellest sai tõukejõud südame-veresoonkonnahaiguste ennetuse vallas.

Äsja ilmunud «Terve südame raamatu» autor Viigimaa (64) jagab eksperdinõu üle maailma, teeb teadustööd, korraldab suuri konverentse, ent leiab ikka aega patsientide vastuvõtmiseks. Empaatiavõime on võimas tegur, mis kannustab endast andma kõik, tõdeb arst.

«Päris palju on olnud minu vastuvõtule tulnud patsiente, kel on kaasas minu artiklite köidetud kogu, päris paks kohe – et on mu artikleid lugenud juba kaua aega. Viigimaa kogutud teosed. Olen imestanud, et neid nii palju on olnud, aga see kinnitab, et südametervisest kirjutamine on oluline tegevus,» ütleb ta.

Eesti inimestel olid 90ndatel süda korrast ära, infarkt niitis paljusid, oleme sellest varem rääkinud. Kui jõulise tagasilöögi võivad vahepeal tehtud edusammudele anda koroonaaeg ja nüüd kõige tipuks sõjastress?

Võime tagasilööki karta küll. Alates 1994. aastast on kuni 65-aastaste inimeste suremus südame-veresoonkonna haigustesse vähenenud 70 protsenti. Väga pingelised olid 1988. ja 1989. aasta, suremuses annab see tunda mõni aasta hiljem. Suremuse tõus oli kõige kõrgem aastatel 1993 ja 1994, seejärel hakkas langema.

Toidulaud pole õnneks nii kesine, lisaks «kartulikoortele» on ka palju tervislikku. Jah, õnneks muutusi ja majanduslikke muresid nii palju ei ole. Pigem on see mentaalse stressi küsimus, hirm määramatuse, tuleviku ees.

Kuidas stress mõjub?

Stress on ühelt poolt edasiviiv jõud: kui inimene mobiliseerib end teatud ülesande täitmiseks, võtab organism kõik reservid kasutusele. Mäletan, kui olin veel nooremarst, hakkasid minuealised kaitsma oma väitekirju. Nad tundsid end selle ettevalmistamise ja kaitsmise juures väga hästi. Seda siis stressi puhul, mil veres on tunduvalt tõusnud adrenaliini tase. Aga paar-kolm kuud hiljem tabas neid suur väsimus ja paljud pöördusid isegi minu kui südamearsti poole. See on tüüpiline. Inimene kannatab stressirohket perioodi päris hästi, aga ühel hetkel ikkagi reservid lõpevad ja tekib tagasilöök. See võib olla nii hirmus, et noor inimene ei jõua liikuda, energiat üldse ei ole.

Krooniline stress, mida näitab kortisooli tase, on aga kõige hullem, ja otsest põhjust nagu ei olegi. Lihtsalt kuude ja aastate jooksul on hästi palju tööd, just vaimset, ja muresid: firmade käivitamine, loomeinimesed ei puhka. Veres on stressihormoonid pidevalt kõrgel tasemel.

Pikem intervjuu on ilmunud Postimehes 18. juuni 2022 https://tervis.postimees.ee/7547713/nadala-persoon-kardioloog-margus-vi…